Muutke tühi leht kasulikuks
Tallinn, juuni 1991. Liis ärkas raamatupoe tarnepingil, kui isa küsis, kas ta pole veel ühe arve valesti paigutanud. Talle meenus 2026. aastal raamatute kujundamine. Siin olid aknal tuhmunud pealkirjad, põrand vajas tööd ja ostja oli tulnud selgitama, miks riiulid on tühjad. Liis nägi kalendrit ja teadis, et riik on lähenemas kuupäevale, mida isa võis vaid loota.
20. augustil taastatakse Eesti iseseisvus. Uued lugejad otsiksid kasulikke sõnu muutuva avaliku elu jaoks. Liis ei saanud resolutsioonist jõukust lubada. Ta võiks valmistada midagi, millest pood juba aru sai: selged eestikeelsed raamatud võivad tegelikult ka lõpetada. Tema isa Karl ütles, et ohus oleval ettevõttel pole raha, et saada kirjastaja eksperimendiks.
Ta palus ühte väikest riiulit ja mitte mingit autoriteeti ülejäänu suhtes. Õpetaja Mari aitas kirjutada originaalse illustreeritud loo lapsest, kes üritas korraldada naabruskonna pidu. Igaüks andis erineva juhise; laps õppis küsima, mida iga inimene tegelikult mõtleb. Liis kujundas leheküljed nii, et tegevus oleks nähtavaks tehtud, mitte ei varjaks novelli kalli õppetunni sisse.
Nende esimene kohtuprotsess ajas lugejad segadusse. Pildid olid elegantsed ja järjekord vale. Üks poiss pöördus kolm korda tagasi ja küsis siis, miks laps saabus enne lahkumist. Liis tunnistas ebaõnnestumist ja ehitas järjekorra uuesti üles. Mari lühendas kahte lõiku. Karl, kes kuulas leti äärest, esitas kõige naljakama rea ja siis eitas, et oleks huvi tundnud.
Nad valmistasid kohaliku printeri tasulise abiga tagasihoidliku näidise. Liis otsis ettetellimusi perede ja õpetajate kaudu, kes olid valmis seda hindama. Mõnele see idee meeldis ja nad ei ostnud midagi. Ta salvestas pigem tegelikke tellimusi kui komplimente. Öösel aitas ta Karlil poe sulgeda ja arvutas, kui kauaks nende toiduraha jätkub, kui iga entusiastlik külastaja lahkuks jätkuvalt tühjade kätega.
Ostja Ants pakkus suuremat ostuhinda, kui Karl allkirjastab enne suve lõppu. Ta tahtis asukohta, mitte lugemissaali, mida Karl kunagi avada lootis. Liis küsis isalt, mis ta pärast teeb. Ta ütles, et lõpetab muretsemise. Ta mõistis, et ettevõtte elushoidmine ei ole kingitus, kui ta paneb tema jääma selle alaliseks vangiks.
Nad leppisid kokku selges kohtuprotsessi tähtajas. Kui kinnitatud tellimused ei suutnud esimest väiketiraaži toetada, otsustab Karl ise, mida oma varaga peale hakata. Liis valmistas materjalid varakult ette, sest mäletas Augusti murdehetke. Raamat ei pretendeeriks riigi tuleviku selgitamisele. See annaks lapsele rõõmu kodusena tunduvate sõnadega lõpuni jõudmisest.
Pereühendus kutsus nad kohtuprotsessi tutvustama. Ants pakkus, et rikkalikum illustreeritud import muudaks nende isetehtud leheküljed piinlikuks. Liis lasi Maril jutu lugeda, samal ajal kui lapsed pilte jälgisid. Raskel hetkel hakkasid nad ise varustama järgmist rida. Karl seisis taga, teeseldes, et vaatab riiulit, kuni üks laps kordas oma nalja.
Ühing esitas kindlaksmääratud tellimuse. Siis ähvardas printeri minimaalne kogus iga ettemaksu ära kulutada. Liis kujundas koos temaga vormingu ümber, säilitades loetavuse ja vähendades raiskamist. Ta heitis kõrvale keeruka voldi, mida ta oli pidanud oma allkirjaks. Karl märkas. Ta ütles talle, et kui oma targema idee hoidmine tema poe hävitas, pole see olnud eriti nutikas.
Esimesed eksemplarid saabusid augusti ebakindluse ajal. Neid müüdi järjekindlalt inimestele, kes soovisid pigem seda lugu kui pretendeerida ajaloolisele tähtsusele. Kui 20. augusti otsus tuli, oli nende teine väike raamat proovimiseks valmis. Liisi ettevalmistatud muudatus tõi kaasa uusi päringuid, sealhulgas õpetajaid, kes soovisid ühe piduliku ostu asemel jätkuvat sarja.
Ants naasis, et viia lõpule müük, mis tema arvates oli muutunud vältimatuks. Karl näitas talle ettemakstud tellimusi ja küsis, milliseid riiuleid ta kavatseb esimesena tühjendada. Ostja pakkus, et finantseerib sarja teise kaubamärgi all. Liis küsis Marilt, mis ta arvab. Õpetaja ütles, et nende esimeses raamatus oli laps juba õppinud küsima, mida sellised juhised tähendavad.
Nad hoidsid poodi ja korraldasid juhitava kirjastamispartnerluse nimeliste ja makstud kaastöötajatega. Karl avas lugemisnurga, mille ta oli aastaid viivitanud. Liis rentis pigem iseseisva töölaua, mitte ei jäänud tarnete peale magama. Õpetamiskatseid juhtis Mari. Mõned hilisemad pealkirjad ebaõnnestusid, kuid seeria teenis meeleheitliku laiendamise asemel piisavalt korduvaid tellimusi, et toetada läbivaatamist.
Mitu aastat hiljem aitas Liis Karlil kõrvalpinnad ära osta, kui ettevõte sai neid päriselt lubada. Ants tuli tulevase kaupmehena ja sai samad tingimused, mis teistes kauplustes. Karl pidas seda meelelahutuseks terve pärastlõuna jaoks. Arve, mille ta Liisi kaotamises esmalt süüdistas, lebas nende esimese eduka raamatu kõrval.
Ühel õhtul lõpetas laps lugemisnurgas originaaljutu ja palus teist. Karl sirutas käe järgmise köite järele, enne kui Liis jõudis seista. Ta mäletas tühje riiuleid, mille lammutamise eest oli keegi peaaegu hinna määranud. Väljaspool muutus linn jätkuvalt iseendaks. Sees hoidis pood oma nime ja oli lõpuks õppinud, kuidas järgmisele lehele ruumi teha.